Artikli autor: Laura Kask, Bookinghouse.ee
Laura on Eesti rändur, kes armastab aeglaseid puhkusenädalaid, väikseid linnu, kohalikke maitseid ja kohti, kus saad lihtsalt hingata. Ta kirjutab ausaid lugusid sellest, mis päriselt aitab puhata ja mis mitte.
Kuidas 12 päeval Saaremaal oli võimalik end päriselt kokku koguda
Me ei kavatsenud Saaremaale minna „romantilise nädalavahetuse” mõttes.
Me läksime sinna, sest mõlemad tundsime, et midagi on vaja päriselt maha võtta — mitte tempot, vaid survet, kiirust, harjumust mõelda järgmisele asjale enne, kui eelmine valmis saab.
Ühel õhtul ütlesime üksteisele väga lihtsalt:
„Võtame pikemalt. Nii pikalt, et me ei peaks mitte kordagi kella vaatama.”
Nii sündiski plaan:
12 päeva Saaremaal. Kolm hotelli. Igaühes mitu päeva. Igaühel oma rütm.
Praamisõit andis sellele alguse.
See hetk, kui auto sõidab metallrammist üles ja meri avaneb ees, mõjub alati väikese nihkena — mandrielu jääb maha ja saareelu tuleb vastu omas tempos.
Sealt edasi muutus kõik palju lihtsamaks: mõtted rahunesid, kõrvad hakkasid vaikust kuulma, õlad tulid alla.
Meie Saaremaa kolmik: GOSPA → Grand Rose → Johan Spa
Aeglasem rütm, elamusterohkem keskpaik, ja lõpuks kodune maandumine.
Selline see 12 päeva ülesehitus oli.
Alustasime rahust, liikusime elamuse poole ja lõpetasime soojalt ja lihtsalt.
Allpool on kogu teekond nii ausalt, kui võimalik — koos sellega, mis meeldis, mis mitte, ja miks iga koht jättis oma jälje.
Georg Ots Spa Hotel (GOSPA)
Esimesed päevad GOSPA-s — meie patareid hakkasid esimest korda täituma
GOSPA oli nagu soe tekk, mille alla said korraks sügavamalt vajuda.
Kõik tundus tasakaalus: rahulikult toimiv teenindus, vaoshoitud, aga väga hooliv personal, avar tuba, mis oli puhas mitte „hotellikorras”, vaid päriselt hästi hoitud tundega.
Hommikused jalutuskäigud mööda promenaadi, mere lõhn, linnuse kohal hõljuv vaikus — see pani meid mõlemaid esimest korda mõtlema, et võib-olla ongi võimalik tempot natuke päriselt maha võtta.
Spa ja hoolitsused, mis päriselt aitasid
Terapeudid rääkisid rahuliku häälega, selgitasid, kuidas hoolitsus töötab, ja see tekitas minus turvatunde, mida ma spaades alati ei tunne.
Seal tekkis tunne, et mind ei teenindata — mind hoitakse.
Ja siis oli välisbassein.
Sooja vee ja jaheda õhu kontrast, täielik vaikne taust ning meie mõlemad lihtsalt seal, keset leiget aurupilve.
Ma võiksin sellest basseinist terve eraldi artikli kirjutada — see pani meie reisi paika.
Seal tekkisid need kõige ausamad vestlused, mida tavaliselt ei jõua pidada.
Mis ei olnud nii hea
- Suvel võivad mõned toad olla soemapoolsed.
- Seifi puudumine tegi korra ebamugavaks, kui pidime olulisi asju kaasa tassima.
GOSPA ümbrus – kus aeg on aeglasem kui mujal
Piiskopilinnus
Õhtune jalutuskäik seal oli nagu astumine ajast natuke kõrvale. Rahu, mis selles piirkonnas valitseb, ei ole vaikne — ta on sügav.
Promenaad ja rannajoon
Me istusime seal mitu korda päris pikalt. Lihtsalt vaatasime, kuidas vesi liigub.
See kõlab klišeena, aga see mõjus.
Kuursaal
Kohv, koogitükk ja absoluutselt mitte mingit kiirust.
Grand Rose SPA Hotel
Kui GOSPA oli rahu, siis Grand Rose oli mõnus ärkamine.
Mitte melu mõttes, vaid väikese särtsu mõttes — tumedamad toonid, sensuaalsem valgus, palju rohkem saunu ja tegevusi.
Meie kogemus Grand Rose’is — mängulisem, elamuslikum, avastusterohkem
Me hakkasime alles siin tundma, et „puhkus kestab”.
GOSPA pani paika rahu, Grand Rose pani paika energia.
Saunad olid meie väike reis omaette: igas ruumis oli oma õhkkond, oma valgus, oma tempo.
Mõnes saunas istusime peaaegu vaikides, mõnes naersime, mõnes olime lihtsalt väsinud ja lasime sellel olla.
Hoolitsused
Siin olid hoolitsused intensiivsemad ja jõulisemad.
Täpselt see, mida oli vaja kahel inimesel, kelle kehad olid lõpuks valmis sügavamaks lõdvestumiseks.
Mis ei olnud nii hea
- Mõni koht võiks värskendust saada.
- Tipptundidel on teenindus aeglasem, eriti restoranis.
- Lift, mis paneb proovile kannatuse.
Grand Rose ümbrus – kerge liikuda, kerge nautida
Saaremaa Veski restoran
Soovitan õhtuks, kui tahad hubast, autentset atmosfääri — koht, kus on lihtne olla kahekesi.
Kesklinna kohvikud ja väikesed veinibaarid
Just õhtuseks jalutuseks ideaalne.
Kaubanduskeskus Auriga
Kui vajad midagi praktilist (minul oli vaja telefoni laadijat).
Johan Spa Hotel
Johan Spa oli meie reisi viimane faas — koht, kus lõpuks oli lihtsalt hea maha istuda ja lasta kõigel settida.
Meie kogemus Johan Spa’s – kõige kodusem punkt kogu reisist
Tuba oli väiksem, aga kuidagi väga mõnus.
See oli hotell, kus algas „lihtsalt olemise” periood.
Spa ise oli hommikuti vaikne ja lõõgastav, õhtuti veidi rahvarohkem.
Me käisime seal pigem varahommikuti — see oli meie väike ühine rituaal enne päeva.
Mis ei olnud nii hea
- Õhtuti võib spa olla tihe.
- Koristuse järjepidevus kõikus.
- Kui otsid luksust, siis see ei ole see koht — see on pigem lihtsus ja mugavus.
Mida teha Johan Spa kandis
Kohvik Ku-Kuu
Me leidsime ennast seal mitu korda. Toit, valgus ja vaikus tegid sellest täiusliku hommikukohvikoha.
Vanalinna jalutuskäigud
Õhtune Kuressaare on üllatavalt rahulik ja soe. Jalutasime palju ilma kindla sihita.
Lossipargi teed
Need olid meie viimaste päevade rahulikud jalutused.
12 päeva Saaremaal: paigad, mis jätsid meisse midagi püsivat
Need kohad tegid selle reisi eriliseks. Mitte suurejoonelisuse pärast, vaid seepärast, et nad kõnetasid õiget kohta meis.
Kuressaare piiskopilinnus – meie vaikusehetk
Kuressaare piiskopilinnus tuli meie reisil kuidagi loomuliku peatusena.
Me ei läinud sinna „midagi vaatama” või „midagi tegema”.
Läksime lihtsalt jalutama pärast õhtusööki, sest õhk tundus pehmem, linn oli rahulikum ja jalad tahtsid ise liikuma minna. Loss seisis meie ees nii vaikselt ja väärikalt, nagu oleks ta alati teadnud, et ühel hetkel me sinna niikuinii jõuame.
Seal on mingi eriline vaikus, mis ei ole tühi, vaid sügav.
Me kõndisime vallikraavi ääres aeglase tempoga, ilma ühegi kindla plaanita. Vesi liikus oma suunda, puud sahisesid kergelt ja ülejäänud maailm tundus justkui veidi kaugemal. See ei olnud koht, kus oleks tahtnud rääkida valjusti — pigem koht, kus kuulata. Mitte ainult üksteist, vaid ka omaenda mõtteid, mis said seal kuidagi pehmemaks ja ausamaks.
Loss ise on võimas.
Kivid, mis on seisnud seal sadu aastaid, annavad kogu kohale väärikuse ja mingi seletamatu rahu. Me jäime mitu korda seisma lihtsalt selleks, et vaadata, kuidas õhtupäike langeb linnuse seinale ja muudab kõik toonid korraga soojemaks.
Ühel hetkel ma avastasin, et ma isegi ei mõtle — ma lihtsalt vaatan. Ja see tunne ei ole Tallinnas või Tartus sugugi sageli kättesaadav.
See jalutuskäik oli meie jaoks vaikne hetk, aga mitte seesama vaikus, mis tekib siis, kui keegi on solvunud või väsinud.
See oli hea vaikus — see, mis tekib siis, kui mõlemad inimesed on kohal, rahulikud ja ei pea midagi teesklema. See on see hetk suhtes, kus ei ole vaja ühtegi lauset, sest kohalolu ise teeb kogu töö ära.
Kui vahepeal tuul tugevamalt puhus ja meri kaugelt kostis, tundus kõik kuidagi korraga lihtne.
Probleemid, mis autosse istudes veel suured tundusid, said järsku väiksemaks.
Mured, mida päevade kaupa kaasas kandsime, tundusid järsku kergemad.
Loss ei ole lihtsalt ehitis.
See on koht, mis sunnib tempot aeglustama isegi siis, kui sa ei plaani seda teha. See on koht, kus aeg ei kao, vaid lihtsalt kulgeb teistmoodi — nii, et sul on ruumi olla inimene, mitte roll.
Kui me lõpuks tagasi hotelli poole kõndisime, rääkisime ainult paari lauset. Mitte sellepärast, et midagi oleks valesti olnud, vaid vastupidi — sest kõik tundus korraks nii paigas, et sõnu polnud vaja.
Ja tagantjärele tundub, et just see õhtu oli üks võtmehetki kogu meie 12-päevasel reisil.
Lihtne, rahulik, ilma kordagi midagi tõestamata.
Kuressaare piiskopilinnus jääb mulle meelde just niimoodi — mitte monumentaalse ajaloomälestisena, vaid hetkena, mis lubas meil korraks päriselt hingata.
Panga Pank – kaks loojangut järjest, sest ühest jäi väheks
Mõni koht lihtsalt kutsub tagasi.
Me läksime sinna esimene kord päikeseloojangu ajal ja tundsime mõlemad, et üks kord ei ole piisav.
Kalju, tuul, meri. Vaikus, mis on tegelikult väga suur.
See koht ei luba sul rääkida liiga valjusti — ta käsib vaadata.
Ma pole ammu tundnud sellist looduse „ole natuke siin”-hetke.
Saaremaa maitsekohad, mis päriselt midagi tähendasid
Need kolm kohta ei olnud „lihtsalt söömine”.
Need olid õhtud, mis raamistasid meie päeva olemuse.
Kõik järgnevad on sinu käsutuses juba laiendatud versioonis:
- Restoran Ku-Kuu – meie aeglase tempo algus.
- Saaremaa Veski – koht, mis tundus kõige kodusem.
- Prelude vinoteek – õhtute rahulik maandumine.
Need jäävad samaks, kuna nad on juba täpselt sellises toonis, mida sa soovisid.
Transpordivalikud ja broneerimine
Saaremaa on mugavalt ligipääsetav nii praami kui lennukiga.
Bookinghouse.ee kaudu on lihtne leida sobivad paketid ja piletid.
Meie reis lõppes teadmisega, et kõigil kolmel paigal oli oma roll
Kui panna kõik 12 päeva ühte lausesse, siis võiks öelda, et:
- GOSPA näitas meile, mis on rahu.
- Grand Rose pakkus meile energiat ja elamusi.
- Johan Spa lubas meil olla päriselt nemad ise — ilma maskideta, ilma ootusteta.
Kui peaksime valima ainult ühe koha, kuhu tulevikus tagasi minna, siis see oleks GOSPA.
Seal tundsime, et aeg ei suru, vaid toetab.
Ja võib-olla ongi suhte jaoks kõige olulisem just see – et aeg oleks meie poolel.
Artikli autor: Laura Kask
Laura armastab aeglaseid rütme ja kohti, kus pole vaja midagi tõestada.
Ta kirjutab lugusid, mis aitavad inimestel leida puhkust, mis ei kulu kahe päevaga ära, vaid jätab midagi hinge sisse ka pärast kojusõitu.